neljapäev, 11. mai 2017

Karen Joy Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"

Raamat on Rosemary (Rose) Cooke'i lugu allasurutud mälestustest, teistsugusest lapsepõlvest ning jälest, mis selline lapsepõlv endast jätab. Kunagi oli Rose´il õde Fern, kes kadus tema elust, kui Rose oli viieaastane, kunagi oli Rose´il vend Lowell, kes jooksis kodunt, kui Rose oli ühteistaastane, ja nii saigi Rose´ist oma vanemate ainus laps (nagu ta ise seda tunnetas).
Jutustama hakkab ta oma lugu keskelt, mis on tema jaoks 1996. aasta California ülikoolis, ning raamat rändabki lapsepõlve ja ülikooliaasta vahel jõudes päris lõpus ka jutustaja kaasaega. Rose hakkab oma mälestustest ja mälust üles korjama kilde, et aru saada, mis juhtus tema õega, sest õe kadumine viis ka venna lahkumiseni jättes Rose´i ilma kahest olulisest inimesest tema maailmas. 
Kui usaldusväärsed aga on viieaastase lapse mälestused? Mälestused, mis on olnud allasurutud kakskümmend aastat? Mälestuste virvarri toob oma seletused ka õe üles otsinud Lowell, kes külastab vaid viivuks, sest on juba mitmed aastad olnud FBI huviorbiidis ning seega pidevas liikumises.
Kõik see annaks aluse põnevaks lugemiseks ning arvestades ka üllatavat pööret, mis paneb juba loetut ümber hindama, on see siiski väga hüplik ja pealiskaudne jutustus. Erinevate aegade vahel hüppamine teeb tervikpildi rasketi jälgitavaks andmata samas juurde pinget, mida selline jupi kaupa jutustamine võiks tekitada. Väga palju jääb lahtisi otsi, tuuakse sisse nüansid ja tegelased, millega-kellega ei minda sügavuti või lõpuni. Ka lõpplahendus oli minu jaoks liiga lihtne ja muinasjutulik. Kohati tundus mulle tõlge konarlik oma ingliskeelepäraste väljenditega, mis eesti keeles ei ole suupärased lugeda ning täheldasin mitu korda, et püüan mingit väljendit inglise keelde tagasi tõlkida, et konteksti paremini tajuda. 
Sel korral siis sedasi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar